17. veebruar 2021
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.
Erinevad ajad eeldavad erinevaid kombeid. 33. Ameerika president Harry S. Truman on öelnud: “Sa võid elus kõike saavutada, kui ei tee numbrit sellest, keda saavutatu eest tunnustatakse.” Äsja võimust ilma jäänud USA president esindas väga erinevat juhtimisstiili. Täna räägitakse alandlikust juhtimisest (humble leadership), mis eesti keeles kõlab natuke õõnsalt ja ei ärata erilist usaldust või respekti juhi suhtes. Vaatame koos sõnade ja tegude taha, ehk millest siis räägitakse.
Veel eelmise sajandi lõpus ja enne viimast finantskriisi oli ärimaailm hästi juhikeskne, tuntud ja tunnustatud olid karismaatilised juhid – kõige tuntumad vast Lee Iacocca (Chrysler) ja Jack Welsh (General Electric) USA-s, Percy Barnevik (ABB) Euroopas, kes omasid ja kasutasid võimu ning autoriteeti, et suurendada aktsionäride kasumeid ja oma boonuseid. Nendest räägiti ja nemad rääkisid – samal ajal otsisid headhunter’id nende sarnaseid inimesi, sest nad olid kujundanud superjuhi kuju ja nende töö tulemus tõi omanikele raha sisse. Paljudele meenuvad kindlasti ka Eesti ettevõtete karismaatilised juhid.
Nüüd on uus aeg ja uued kombed. Ärimaailm on muutunud vertikaalsest horisontaalseks ehk lamedaks või virtuaalseks, ja Ameerika firma juhtimine Eestist ei ole enam ulme, vaid reaalsus. Kriitiline edufaktor on oskus panna ühise eesmärgi nimel tegutsema inimesed, kelle üle sul puudub võim. On juhid, kes usaldavad võimu, ja on juhid, kes on mõjuvad läbi usalduse.
Tunnustatud juhtimiskonsultant Jim Collinsi sõnul on õige efektiivsemad juhid paradoksaalne kombinatsioon omadustest, mida ta nimetab “intensiivseks ametialaseks tahteks ja erakordseks isiklikuks tagasihoidlikuseks”.
Selle parimaks näiteks on Allan Mulally, kes tõi Fordi välja sügavast kriisist, jäädes ise tagasihoidlikuks ja isegi alandlikuks – julgus oma haavatavust välja näidata viib paradoksaalselt usalduse kasvuni. Ta on öelnud: “Sa pead teadma ja olema enesekindel. Vankumatu otsustavusega teha seda, mis tuleb ära teha, su ambitsioon on suunatud firmasse, mitte enda isiksusse.”
Juht ei suuda ise kõiki probleeme lahendada ja oleks äärmiselt rumal, kui ta sellesse ise usuks – aga veel hullem, kui ta üritaks seda teha. Tean omast käest, kui hea oli olla juht ettevõttes, kus olid ümbritsetud endast targemate inimestega, keda sai usaldada. Aga tean ka seda tunnet, kui kõik tingimused on sinu vastu, aga sa sisendad endale, et saan hakkama, sest MINA ei kaota kunagi. Kas oleme teadlikult alandlikud või meid alandatakse…
Ma ei tea vastust ja vajan su abi. Ma tahan kuulata su mõtteid, ma ei sega vahele, luban! Kas need laused sinu suust alandavad sind või pigem tekitavad usaldust sinu vastu?
Tasub vaadata peeglisse ja mõelda, kui palju on ettevõtte edus väliseid põhjusi ja milline on sinu roll õnnestumises või ebaõnnestumises.
Ole avatud teiste inimeste ideedele, hinda nende panust.
Iga juhi ülesanne on ka järeltulija otsimine ja leidmine, kes aitab ettevõtmist edasi viia, ning samuti oma järeltulijate edu kindlustamine. Putin ja Trump ei otsi endale järeltulijat, sest nad on kindlad, et nendest paremini ei suuda valitseda keegi. Sa pead endast andma parima, aga ei maksa hetkekski uskuda, et saa oledki parim.
Juhid, keda saab usaldada, kujundavad organisatsioone, keda saab usaldada, ja see hakkab mõjutama ühiskonda tervikuna. See protsess ei lõpe kunagi, sest samal ajal kui meie muutume, muutub maailm meie ümber, ja me peame oma reeglid ja kokkulepped üle vaatama, et uues olukorras hakkama saada. Kui on usaldus ja kokkulepped peavad, pole seadusi ja piiranguid vaja – see tuleb hästi selgelt esile meie tänases piiratud tegevusvabadusega ajas.
Alandlikus ei vōta juhilt ära otsustavust ja vastutust, vaid lisab respekti – keegi meist pole täiuslik ning koos tehes on tulemus alati parem ja jätkusuutlikum.
“Selle asemel et uskuda, et sa tead, mis on teistele parim, usu, et nad ise teavad, mis on nendele parim.” – Lao-tzu (umbes 2500 aastat tagasi)
